Erakorraline keiser, vereülekanded ja trauma

Eelmises postituses rääkisin Marta sündimisest erakorralise keisri teel, aga kõik, mis peale lapse sündimist opisaalis jätkus, oli kergelt öeldes õõvastav. Alles nüüd mõistan kui habras võib olla inimese tervis. Absoluutselt KÕIK, mis juhtus, oli minu jaoks esimest korda elus ning väga raskete üleelamistega.

Marta oli sündinud ja mind hakati kokku lappima. Alguses ei olnudki midagi hullu. Nägin isegi oma platsenta ära. Sain ka täpse ülevaate sellest, kuidas keisri protsess välja näeb. Palusin arstil seletada opi ajal. Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mul halb.

Tunnistasin ühel hetkel, et mul on kerge iiveldus, mille peale anestesioloog käskis läbi suu hingama hakata, et vältida tagajärgi. Nii see aga ei läinud ja täiesti ohjeldamatult tuli esimene surakas okset. Anestesioloog reageeris kiiresti ja keeras mu pea paremale küljele ning kordas üsna tõsiselt “Sa PEAD läbi suu sügavalt hingama!”. Ma tegingi seda, ainult, et ma oksendasin ikka mingi 4 korda veel. See okse ei olnud üldse okse moodi ka.

Tegelikult ei tohi enne keisrit süüa ega juua, aga minu puhul oli tegemist erakorralise keisriga, mistõttu ei saanud vältida oksendamist. Sünnitustoas jõin väga palju vett, kuna ka seal olin korralikult sisikonda tühjendanud ning vältimaks suurt vedeliku kaotust, tuli palju vett juua.

Iga oksendamisega sain anestestiloogilt noomida, aga ma ei saanud midagi teha. Hoolimata tema nõuannetest oksendasin ikka. Ja kui enam ei oksendanud, siis hakkas mul nina kinni minema ning kleepuvat tatti kurku voolama. Vältimaks lämbumist hakkasin tatti välja sülitama, mille peale sain veel anestesioloogilt karme sõnu kuulda “Lõpeta ära, sa tekitad sellega okserefleksi!” ja nii igakord kui sülitasin. Imelikul kombel refleksi ei tekkinud ja ma sain hingata normaalselt. Lõpuks ütlesin vastulauseks “Ma pean sülitama! Ma ei saa muidu hingata! Mul on nina kinni! Ja mul ei ole enam süda paha!”. Arst, kes opereeris, ütles, et mul on limaskestad turses, sellest ninakinnisus. Lisaks hakkas mu parem õlg mingist pingest valutama. Ma ei kirjuta sellest kui halvast kogemusest, pigem tahtis anestesioloog ära hoida komplikatsioone ja ma olen tema karmide sõnade eest rohkem kui tuhat korda tänulik!

Ühel hetkel tabasin end mõtlemast, et ikka jube kaua võtab aega minu kinni õmblemine. Ma olin selleks hetkeks nii uimane ja aeg lihtsalt venis. Kuulsin arste sosistamas ja mul hakkasid kohe ohutuled vilkuma peas, sest miks nad muidu sosistavad, kui just midagi viltu ei oleks. “Ma kuulen küll, et te sosistate. Mis te sosistate seal?” uurisin koheselt, “Ei, me ei sosita, meil on omad jutud ka vahepeal” muheles üks arst vastuseks. Ilmselt oleksin ma ise ka ennast kõrvalt vaadates pihku itsitanud, sest kõike seda küsides oli mul nagu purjus inimese hääl ja tunne. Ma ei taha teadagi, mis Mendelejevi tabelist mu keresse mööda kanüüle tuli. Tean vaid, et see, mis järgnes, oli väga hirmuäratav minu jaoks.

“Teate, mul nagu hakkaks külm!” rääkisin arstidele. Ei möödunud hetke ka kui ma üle kere lihtsalt ohjeldamatult värisema hakkasin nagu epilepsia hoos olev inimene. Ma oma viimaste jõupingutustega suutsin hüsteeriliselt öelda “Mul on nii külm, miks ma värisen?! Ma ei saa..” …ei saa värisemist lõpetada. Mu hääl katkes lihtsalt ja ma ei saanud isegi lauset lõpetada. MA KARTSIN, ET SUREN ÄRA! Mäletan, et mõtlesin oma peas, et ma ei tohi surra, lapse pärast, ma pean teda kasvatada saama, ta vajab mind. Need mõtted tabasid mind nagu välk, aga samal ajal kuidagi teadvustasin, et ma mõtlen ikka väga rumalaid mõtteid! See kõik oli lihtsalt nii ehmatav ja tõsiselt hirmuäratav. Just see vahejuhtum piinab mind siiani ja ma ei hakka isegi ümber lükkama, et sain sellest korraliku trauma.

Mu keha läks šokki, sest mul oli tugev verejooks ja ma kaotasin 1,5 liitrit verd. Minu värisemise ajal oli tihe sagimine ja kõik tegid kiirelt midagi. Anestestioloog annustas mulle midagi, mis selle värisemise ära võttis. Siin kohal võib-olla mõtlete, et ainult värisemise pärast selline trauma!? Oh ei! Verekeskusest toodi vereülekandeks verd, aga ma ei saanudki koheselt uut verd keresse. “Kus on paberid? Nad ei toonud pabereid! Ma ei saa nii vereülekandega alustada! Tooge kiirelt paberid!” anestesioloogi sõnad. Vot see oli täpiks “i”-le.

Lõppude lõpuks sain vereülekande. Tundsin kuidas keha järjest raskemaks ja raskemaks muutus. Nii mõnus soe hakkas. Uni tikkus kohe peale. Ütlesin viimast igaksjuhuks arstidele ka, mille peale nemad “..aga jää magama”. Kohe selle kiuste üritasin mitte magama jääda. Tagant järele mõeldes oli selline käitumine põhjustatud hirmust. Tahtsin olukorral “silma” peal hoida või noh kontrolli säilitada.

Mäletan kuidas silmad hakkasid kinni vajuma, täpselt nagu siis kui vaatad telekat ja võitled unega. Ühel hetkel oli see tunne aga kadunud ja pea nii selge kui sellises olukorras võimalik. Mingi aeg hakkasin paremal pool kõhtu valutorkeid tundma. Need ei olnud nii valusad, aga andsin arstidele jälle märku igaks juhuks. Tegelikult oli kinniõmblemine lõpukorrale jõudnud ja tuimesti mõju hakkas aeglselt kaduma. Tundsingi viimaseid arsti tehtud kinnitusi. Lõpuks puhastati haav ära ja pandi suur plaaster peale.

Ma olin väga loid ja emotsioonitu. Ma ei saanud oma keha liigutada. Mind libistati palativoodisse, et viia intensiivi. Kui kirjeldada tunnet, mis mind valdas, siis kindlasti oli see väga suur väsimus ja jõuetus. Voodi veeres intensiiv palati uksest sisse ja ma nägin Keni Martat hoidmas. See oli nii ilus hetk, aga mul polnud jõudu oma emotsoonigi näidata. Olin nii kurb, ma ei saanud isegi korralikult oma last imetleda. Mu mälestus oli röövitud – hoida oma last süles peale tema sündi. Ütlesin veel Kenile, et kõik, mis täna juhtus, oli liig mis liig ja ma ei tea, kas olengi enam vaimselt suuteline ise lapsi saama, et pigem võime lapsendada.

Ken asetas Marta mulle kaissu ja mul oli tohutu hirm, et ta kukub voodist maha ja ma ei saa midagi teha, sest olen halvatud tuimesti mõjust. Proovisime Martale rinda anda, aga ka see oli võimatu. Siinkohal tasuks ära märkida, et keisriga sünnitanutel tuleb piim rinda tunduvalt kauem, ja nii minuga juhtuski. Intensiivis sain veel vereülekandeid ja tilkasid. Pidevalt mõõdeti keha temperatuuri ja vererõhku. Kella 1 ajal läks Ken koju, sest sel ööl me veel perepalatisse ei saanud. Tund hiljem viidi mind sünnijärgsesse ühispalatisse, kus kedagi teist ei olnud. Tol ööl und ei tulnudki.

Advertisements

2 thoughts on “Erakorraline keiser, vereülekanded ja trauma

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s